Psühholoogia. Raamat juristile

Ava otsing

Psühholoogia. Raamat juristile

Õigusteadus on vaieldamatult “tõupuhas” sotsiaalteadus, nii nagu seda on ka näiteks sotsioloogia, majandusteadus, politoloogia. Ehkki mõjutatud humanitaarteadustest (nt filosoofia) ja isegi loodusteadustest (nt füüsika, kui jutt on kriminalistikast), on juura-alad valdavalt ühiskonnaõpetusest toituvad ning ühiskonna teenimisele pühendatud. Üheks naaberdistsipliiniks õigusele on teaduslik psühholoogia, ehkki kummatigi kiputakse seda sageli unustama või seda seost alahindama. Rahulikult järele mõeldes aga selgub asjalik tõsiasi, et psühholoogia on juristile – nii teadlasele kui ka praktikule – keskse tähtsusega naaber akadeemilisel ja rakenduslikul põllul ning kohati ajavad nad üsna ühte ja sama vagu. Psühholoogia olulisust õigusaladele on lihtne põhjendada: jurist töötab inimestega ja inimeste heaks ning raske oleks õigustada vajakajäämisi või ebapädevust juristi töös selle tõdemusega, et ei tunta oma subjekti ja objekti käitumise mehhanisme, mõjutegureid, avaldumisvorme, individuaalseid eripärasid ja inimpsüühika võimaluste piire. Konkreetsete ühiskonnaliikmete tegude mõistmine ja hindamine, mitteõiguspäraste tegude eest sanktsioonide kohaldamine, optimaalsete mõjumeetmete valimine, õigusrikkujate või ka tunnistajate käitumise analüüs ja nende vaimsete omaduste ja piirangute arvestamine – kõik see eeldab, et jurist on ka piisavalt hea psühholoog. Ja kui ta otsustab nii mõnegi töö eksperdist psühholoogi hooleks jätta, on ikkagi parem, kui ta ka ise inimvaimu ja -käitumise kohta midagi iseseisvalt ja sealjuures ennast kindlalt tundes arvata saab. Otsused – vahel üsna dramaatilised ja elukäikusid kardinaalselt muutvad – teeb ikkagi jurist, mitte psühholoog või psühhiaater. Seega on kindlasti väärtuslik, kui jurist eksperdi poolt esitatu suhtes suudab tänu oma võimalikult headele teadmistele käitumisteaduste vallas vaadata ka kriitilise või hoopis usaldava pilguga.

Vaatame neid tegelikkuse nähtusi, mis olemuslikult kuuluvad sellesse probleemideringi, millega jurist oma igapäevatöös pidevalt või piisavalt sageli kokku puutub, ja me näeme, et enamiku puhul neist on tuginemine teaduspsühholoogia teadmistele ja andmetele suureks abiks või lausa kuldaväärt. Palun väga, siin on vaid juhuvalik sellistest mõistetest ja küsimustest: õiglus, inimväärikus, vabadus, tahtlus, vastutus, teovõime, agressiivsus, kuulekus, (anti)sotsiaalsus, süülisus, süüdivus, süüdimatus, motivatsioon, otsustamine, suhtlemine, mõjutamine, manipuleerimine, valetamine, mälupõhiste väidete usaldusväärsus, isiku tuvastamine (tõendina kasutatava, tajutava materjali abil), hingelise erutuse seisund, vaimsed võimed, psüühiline (eba)normaalsus jne. Selles küsimusteringis on võimatu teha head ja õiglast tööd ilma oma tööobjekti hingeelu ja käitumise seaduspärasusi tundmata ja mõistmata. Ebareaalne on luua kvaliteetseid seadusi – mis ju on normatiivaktid käitumise regulatsiooniks nii ennetuse kui ka adekvaatse sanktsiooni huvides –, olles võhik inim-psüühikat puudutavas teemaderingis.

Vaatamata mainitud temaatika laiahaardelisusele ja suurele mitmekesisusele saab siiski välja tuua mõned juristi tegevusvaldkonnad, kus teaduspsühholoogiapõhisel inimesetundmisel on täita suhteliselt oluline roll:

  • seadusandlus: käitumise regulatsioon normatiivaktide abil;
  • seaduste järgimise kontroll ja sanktsioonid mitteõiguspärase käitumise eest;
  • jälitus- ja uurimistöö;
  • kohtulike tõendite asjakohasuse, usaldusväärsuse ja rakendatavuse hindamine;
  • veenva ja mõjuva argumentatsiooni kasutamine võistlevas menetluses;
  • valetamise ja ebaeetilise mõjutamise avastamine ja sellele osutamine;
  • kahtlusaluse või süüdistatava käitumise või seisundite hindamine;
  • inimeste juriidiline kaitse ja nõustamine.

Lähtudes eeltoodule tuginevatest kaalutlustest küpseski käesoleva raamatu autoril otsus kirjutada emakeelne raamat teadusliku psühholoogia oskusteabest, millest oleks kasu Eesti juristkonnale – nii nendele, kes juba ametis ja austatud ning pärjatud, kui ka nendele, kes alles alustavad oma juristikarjääri kas siis õppurina või algaja spetsialistina. Mõistagi ei kata see raamat kõiki juriidiliselt relevantseid psühholoogiaküsimusi. Tegin valiku lähtudes sellest, mis (1) on prioriteetne tänu juristi töös vastaval teemal sagedamini esile tulevatele probleemidele ja tööülesannetele, (2) seostub autori enda teadustöö suundadega, (3) on aastate jooksul käsitlemist leidnud autori loengutes ja juhendajatöös Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ühtlasi on raamat kasutatav ka õppevahendina õigusteaduse üliõpilastele.

Selle raamatu kirjutamist on kindlasti kergendanud mõned seigad, millele enne sisu juurde asumist tahan siin eessõna lõpus osutada. Kolleeg Jüri Saar avaldas mõned aastad tagasi raamatu “Kriminaalpsühholoogia”. Selles asjatundlikult käsitletu võtab siinses raamatus ära vajaduse käsitleda õiguslikult relevantse psühholoogia neid küsimusi, mis on kaetud Jüri Saare vahendatud kriminoloogia sotsioloogilisemas paradigmas. Siin keskendun rohkem eksperimentaalpsühholoogia poolt tarnitavale ja psühhofüsioloogilisemale. Psühholoogia alusmõisteid ja uuritavaid nähtusi on märkimisväärselt palju ning samas näib nende tundmine vajalik ka selles raamatus vahendatava paremaks mõistmiseks. Soovides kõike seda korraga ühte raamatusse panna – nii eeldus- ja alusteadmisi psühholoogiast üldse kui ka otseselt õiguspsühholoogilisemat osa, mis puudutab kohtupsühholoogiat ja kriminalistikat –, oleks autor olukorras, kus ta vägisi püüaks toppida ühe maakera sisse teist, esimesest veel suuremat maakera. Olles küll loomult pigem optimist kui pessimist, autor siiski loobus sellest kilplaslikust mõttest. Õnneks on siin abi käepärast: kaasautorsuses Rait Marustega avaldasime mõni aeg tagasi raamatu “Psühholoogia alused”, mis arenes mitmeks täiendatud kordustrükiks ja mida siinkohal soovitan kasutada juhul, kui hea lugeja tunneb, et enne siin esitatava materjali lugemist oleks kasulik alusteadmisi psühholoogiast värskendada või täiendada. (Raamat ilmus kirjastuse Ilo väljaandel.) Mainitu aitab seega piiritleda käesoleva raamatu sisu järgnevaga: lühiülevaade psühholoogia põhimõistetest, tutvustus uusimatest psühholoogia suundumustest seoses neuroteaduste arenguga, suhteliselt mahukam käsitlus juriidiliselt prioriteetsetest teemadest nagu tunnistajate ütluste psühholoogia, tahteakti psühholoogia, agressiivsus ja psühhopaatiline isiksus, tugeva hingelise erutuse seisund, valetamise avastamine, mõjustamispsühholoogia jmt. Raamatu lõpuosas esitatakse ülevaade juriidiliste psühholoogiaväljaannete perioodika valikust ja mõjususest.

Enne tekstirännaku algust veel üks märkus. Selles raamatus kasutan viitamissüsteemi, mis on omane enamikule sotsiaalteadustest nagu psühholoogia, sotsioloogia, majandusteadus jmt, kuna raamat on eelkõige psühholoogiaraamat. Loodan, et juristile – kes on samuti sotsiaalteadlane – harjumuspärasema ülaindeksiga vahendatud lehekülje alla suunava viitamissüsteemi hülgamine ei ole liialt häiriv, sest juriidikale omast detailset sõna ja väite analüüsi ning tihedat ja korduvat (sh omavahel nüansseeritult seotud) lõikude, sätete ja tsitaatide kasutamise vajadust selle raamatu formaat ja ülesehitus ei nõua.

Raamatu ettevalmistamisel osutatud tõhusa ja kõrgprofessionaalse abi eest tänan kolleege, professor Jaan Sootaki ja Riigikohtu esimeest, õigusteaduskonna nõukogu liiget doctor iuris Priit Pikamäed. Ja mõistagi poleks oopusest asja saanud ilma kirjastuse Juura spetsialistide Lea Lumi ja ta kolleegide asjatundliku abita.


Talis Bachmann,
Otepää – Järveküla – Tallinn


Autorid
  • Talis Bachmann
Raamatu ilmumisaeg
  • 2015